The text below is selected, press Ctrl+C to copy to your clipboard. (⌘+C on Mac) No line numbers will be copied.
Guest
Kuidas rääkida lastega jubedatel teemadel
By Guest on 14th August 2019 07:46:40 AM | Syntax: TEXT | Views: 0



New paste | Download | Show/Hide line no. | Copy text to clipboard
  1. Selleks ma valmis polnud. Pikk ja väsitav päev kliinikutööd oli selja taga ja pärast seda tahtnuks lihtsalt natuke lõõgastuda. Näiteks teleka ees vedeleda. Õhtusöögi järel „Aktuaalse kaamera“ vaatamine koos toona lasteaiavanuses pojuga oli meil peres natuke nagu isegi traditsioon. Arutad perekeskis neid va ilmaasju, saad mõtted töölt eemale, harid lapsukest ja arendad tal uudishimu.
  2.  
  3. Sel õhtul oli esimene lapsega ühiselt vaadatud AK uudis pedofiiliast. Mäletan siiani, kuidas see ajas mind lihtsalt vihaseks. Sest sellistel teemadel lapsega rääkimine, täiesti ootamatult, tööst väsinult, ettevalmistamatult ei olnud mitte mingil moel lõõgastumise moodi. Aga rääkima ju pidi.
  4.  
  5. Meedia – pärisajakirjandus ja kõik see muu – paiskab päris tihti avalikkuse ette uudiseid hätta sattunud lastest. Füüsiline või vaimne tervis suures ohus. Sotsiaalne keskkond, mis lapse heaolu toetamise asemel teda kahjustab. Lapsed, kes eri instantside toimimisest hoolimata on jäänud oma probleemidega üksi. Laste probleemid leiavad kajastamist, sest ajakirjanikud – nii ma vähemalt loodan – tahavad lapsi aidata, vältida kolelugude kordumist ja laste probleemid lähevad ju inimestele ka korda. Neid loetakse ning seega teenivad nad klikke ja meedia­majade ärihuvisid.
  6.  
  7. Viimast muidugi ei taheta rõhutada, eetilisus ja empaatiavõime on peeglisse vaadates mõnusamad sõnad, millega soovitakse end iseloomustada. Seega pannakse lastest rääkivate lugude juurde alati klassikalised laused sellest, kuidas lastest tuleb hoolida, neid tuleb märgata, lapsevanemad peavad lastega keerulistest teemadest – olgu see tervis, kius või, jah, pedofiilia – rääkima.
  8.  
  9. Nende tüüpüleskutsetega on paraku üks suur häda, mis muudab nad täiesti mõttetuks. Selleks hädaks on eeldus, et vanemad teavad imehästi, kuidas see rääkimine käib. Et piisab vaid, kui natuke üldsõnaliselt meelde tuletada. Jah, on tõsi, et ajal, kus absoluutselt igal ajahetkel võib suvalises vanuses laps oma nutiseadmes toimetades sattuda kokku kõikvõimalikele teemadega, mille puhul varem jagati vanuselisi soovitusi (surmast rääkida lastega selles vanuses, seksist tolles jne), peavad vanemad teoreetiliselt enam-vähem lapse sünnist alates olema võimelised kõigil neil teemadel empaatilise ja hariva vestluse maha pidama. Aga reaalsus on ju teine! Meil kõigil on oma mugavad ja keerulised teemad, iseloom ja taust, erinev jutuoskus, kuulamisoskusest rääkimata. Ja kui lapsevanem ütleb võsukesele pärast ajakirjandusest koolikiusu teemalise artikli lugemist, et „vaata, et sina kunagi midagi sellist ei tee, erikooli saadetakse siis“ või „näe, mis selles koolis juhtus – eks ole, teil saavad ju kõik omavahel hästi läbi?“, siis on kasutegur pehmelt öeldes olematu.
  10.  
  11. Kui meediamajad tahavad, et nende kajastatud laste murelugudest ka päriselt midagi muutuks, oleks seega hädavajalik, et mõeldaks läbi, kes nüüd siis hättasattunud lapsi rohkem märkama või nendega mingil teemal rohkem rääkima peaks ja kuidas see täpselt võiks käia. Koostöös lastega töötavate spetsialistidega saaks üldiste üleskutsete asemel kokku panna selgeid nõuandeid, mida reaalselt kasutada – olgu kasutajateks siis vanemad või õpetajad või muud lastega kokku puutuvad täiskasvanud.
  12.  
  13. Lapsevanematele mõeldes tuleks näiteks esmalt rõhutada, et keeruliste ilmaasjade arutamine – nii ise laste küsimustele avatud olemine kui omapoolne teemade ülesvõtmine – annab lastele signaali turvalisusest. Teadmine, et vanematega võib rääkida ka väga rasketest asjadest, nad saavad hakkama, on lastele tohutult oluline.
  14.  
  15. Kui tava- või sotsiaalmeedias mõni valus lastega seotud juhtum üles kerkib, võiks lapsevanem natuke lausa planeerida, kuidas lapsega sellist vestlust pidada ja seda juhtida. ­Alates juba detailidest: milline on see sobiv hetk ja kuidas omaenda olekuga luua rahulik ja mitte kahtlaselt mõjuv ärev-pidulik õhkkond. Lapsele tuleks esitada kõne all oleva teema kohta avatud, mõtteid ja tundeid jagama ergutavaid küsimusi ning siis kuulata ja lasta veel rohkem rääkida. Mitte võtta ise targa suure inimese positsiooni, kes leidis taas suurepärase võimaluse maailm oma arusaamade järgi paika panna. Asjad, mida küsida, on ju lihtsad. Kas oled kuulnud sellest loost? Oled ise mõelnud nende teemade peale, oled seda või teist probleemi märganud kellegi teise juures, mida oled siis mõelnud või teinud? Mida sa sellest kõigest arvad? Jagada ka oma tundeid, et last rohkem rääkima julgustada, ja muu hulgas olla eeskujuks sellega, et ka negatiivsetest emotsioonidest saab rahulikult rääkida. Pidada kogu aeg meeles, et tegu ei tohi olla ühise soigumisega maailma ja inimeste kurjuse, ebaõigluse ja saatuse teemal, vaid fookus peab olema probleemi lahendusel. Ikka needsamad jällegi nii lihtsad asjalikud küsimused ja arutamised, et kuidas võiks käituda, kui sul on endal tõeliselt masendav olla või näed, kuidas keegi teine laps on ühel või teisel moel hädas...
  16.  
  17. Tehniliselt ongi kõik need rääkimised-tegevused ju lihtsad. Meie enda seesmise ebakindluse tõttu oleks tihti vaja lihtsalt natuke rohkem üldsõnalistest ilufraasidest asjalikumat julgustamist.



  • Recent Pastes